Bovuar Simona de
Simona de Bovuar (franc.: Simone de Beauvoir [simɔn də bovwaʁ], täuz' nimi sündundan jäl'ghe Simone-Lucie-Ernestine-Marie Bertrand de Beauvoir; sünd. 9. viluku 1908, Pariž, Francii — kol. 14. sulaku 1986, siš-žo) oli francine kirjutai naine, egzistencializman filosof, feminizman likundan ideolog. Kirjuti francijan kelel.
Bovuar Simona de | |
franc.: Simone de Beauvoir | |
Simona de Bovuar, vn 1967 fotokuva | |
nimi sündundan jäl'ghe: |
franc.: Simone Lucie Ernestine Marie Bertrand de Beauvoir |
---|---|
radmižen toižend: |
political philosopher, журналистка, романистка, autobiograaf, эссеистка, политическая активистка, päevikupidaja, women letter writer, filosof, kirjanduskriitik, писательница, autor, феминистка, philosophy teacher |
sündundan dat: | |
sündundan sijaduz: |
Pariisi 6. ringkond[d], Pariž, arrondissement of Paris[d], Île-de-France[d], Prantsusmaa emamaa[d], Francii |
valdkund: | |
kolendan dat: |
14. sulaku 1986[1][4] (78 vot) |
kolendan sijaduz: | |
avtograf: | |
Bovuar Simona de VikiAitas |
Biografii
vajehtaSimona oli sündnu Parižha, aristokratižen rodun kanzha, vanhaks tütreks. Hänen Žorž Bertran de Bovuar-tat radoi juristan-sekretarin. Fransuaza de Bovuar-mam (neiččel Brasso) libui Verden-lidnan bankiran kanzaspäi i oli katolicizman tetpaižen polenpidajan. Juristan kanz tuli bankrotnendale Venäman vn 1917 revolücijan rezul'tataks: Bertran de Bovuar pani rahoid Venäman imperijan ohjastusen garantijoiden alle, no revolücii lopi unikuvid kut procentoiš, muga rahoiš-ki. Kanz sirdi lidnan keskusespäi ahthaze faterha, kazvatajad sanuiba neiččele, miše vaiše hüvä openduz abutaškandeb hänele lähtta kanzan gorähižes olendaspäi. Tat libui Simonas literaturišt mel'hetartust, i hän päti kätas kirjutajaks vižtostkümnevoččes igäs.
Naine sai üläopendust Parižan universitetas (se-žo Sorbonn, 1926−1929) i lidnan Normaližes ulaskolas (1928−1929). Sai universitetan diplomad literaturas, latinan keles, filosofijas. Simona kändihe ateizman polenpidajaks. Žan-Pol' Sartr oli Simonan partnöraks hätken aigan, molembad oliba naimiželod vaste i eliba kožundkirjutesenke avoinuziš kosketusiš. Simona pagiži, miše löuzi Sartras ičeze hengelišt kaksjašt, redaktirui kaik, mi Sartr kirjuti, eskai sädi kirjutusid hänen nimen al, konz ei ole aigad Sartral. Heiden kosketused oliba täuttud intensivižel ičekeskensädamižel. Naine oli marksistan tedohamas vaiše, toižel polüsal realižusespäi.
Tedoradon znamoičend
vajehtaSimona Sartranke eziniba meletust, miše kaik ristitud tuldas meiden mirhu joudjaližil absolütižikš, Jumalan anttud planata. Olendan üks'jäine realižuz om ristit. Ku «olend endustab olmust», ka ristitun velguz om täutta ičtaze südäiolendal, toižin sanoin ei ole edelpäi anttud augud ristitul.
Simona vahvisti ičeze «Kahtenz' sugu»-kirjas (Le deuxième sexe, 1949), miše gender, elon haman kartte, ei ole märitud edelpäi. Voib lugeta sidä kirjad 20. voz'sadan feminizman päižeks toks. Filosofan tetab aforizm om «ei sündugoi naižen, no kätas naižeks», kätas «naižeks» znamoičeb katas Toižeks. Simona de Bovuar pani ičeze radon metoks naižen joudutandad i udessündundad kut ripmatont subjektad. Kirjutai tegi ühthevendad tedoidusišpäi, miše pidab kacta tošti formiruidud ristitun istorijas normoihe da kal'huzihe, kudambad röunatiba naižiden oiktusid i jätiba heid valičendan joudjudeta.
Valitud sädused
vajehta- «Kaik ristitud alištudas surmale» (1946, franc.: Tous les hommes sont mortels), fantastine roman
- «Kahten znamoičendan morališ» (1947, Pour une morale de l’ambiguïté)
- «Kahtenz' sugu» (1949, Le deuxième sexe), feminizman päine säduz voz'sadas
- «Mandarinad» (1954, Les Mandarins)
- «Vanhuz» (1970, La Vieillesse)
- Avtobiografine trilogii:
- «Hüvin kazvatadud neiččen johtutesed» (1958, Memoires d’une jeune fille rangée)
- «Täuz'kaznuden vägi» (1960, La Force de l'âge)
- «Kaluiden vägi» (1963, La Force des choses)
Homaičendad
vajehta- ↑ http://www.nytimes.com/roomfordebate/2011/05/18/are-french-women-more-tolerant/still-a-long-way-to-go
- ↑ Catalog of the German National Library
- ↑ Gran Enciclopèdia Catalana — Grup Enciclopèdia, 1968.